Möödun lumest,
puudest,
tänavapostidest.
Möödun iseendast.
Möödun oma valust
ja ootan teda järgi,
tema ehk teaks
kuidas poleks enam valus.
Möödun oma elust
ja ootan teda järgi.
Loodan endast vahel liig palju.
Kuid vähem ei taha loota, Vähem ei taha ma elust.
Möödun unenägudes inglina teist kõigist.
Olen ilus ja vigadeta.
Kas pole ilus mu mööduv maailm.
Minu egotsentriline maailm.
Ka see möödub.
Ja kuidagi hea on.
Hea on ikka ja jälle vahel kõik kaotada.
Kuidagi hea ja kerge on elada iseenda jaoks.
Ka see möödub. Ma tean.
Ja siis ei ole hea ja kerge.
Aga ma lihtsalt möödun ja möödun.
Kuidagi hea ja kerge on mööduda, kui vaid ei peaks peatuma vahel.
