Ma pean ennast õnnelikuks inimeseks. Mulle meeldib mu elu. Ma tahan, et kõik oleks hästi ja ma tahan head elu. Küsimus on, kui väga mind kõigutavad mingid elu muutused. Näiteks, et ratas ja telefon varastatakse, kaotan, jäävad kadunuks. Mitte ilmtingimata selles järjekorras.
Kui kõikumatu on minu õnn ja rõõm? Kas ma lasen ennast sellistest sündmustest alla tõmmata. Jah, peale lahkuminekut olin kuskil nii madalal, et õnne ei saanud kõigutada, seda lihtsalt ei olnud. Väikestest asjadest algas kõik. Hindasin iga naeratust. Kõik halb, mis juhtus tundus tähtsusetu, kuna ta segunes kogu muu masendusega ja kõigest oli ükskõik. Õnn ja rõõm paistis välja, jäi meelde, oli tähtis.
Hetkel pean ennast väga õnnelikuks inimeseks. Aga nüüd on tekkinud vastupidine olukord järsku. Kõik halb ja kurb paistab välja. Ma ei taha ära kaotada oskust märgata häid asju lihtsalt sellepärast, et olen õnnelik ja ei pane pisiasju tähele. Samal ajal suureneb oskus elada üle negatiivset ja ebaõnnestumisi. Seda ei viitsi. Õhkõrn oskus on lasta minna. Tahan meelde tuletada oma emotsioone, kui olin just oma kodust igaveseks lahkunud ja tahan mäletada seda teed, mis olen selle aastaga kõndinud ja kui palju tegelikult olen enda kohta õppinud ja arenenud olema rõõmsam. Ja ma ei taha seda nüüd ära kaotada ja langeda tagasi sinna auku, kus ise ketran endale masendust lihtsalt sellepärast, et elan liiga hullult üle mingeid kaotuseid.
Sõitsin kolme nädalaga jalgrattaga Hollandisse. Ma arvan, et see reis oligi vajalik ja hea õppetund selleks, et ma seda endale korra uuesti meelde tuletaksin, et mida mina tahan, kes ma olen ja milline ma soovin, et mu elu oleks. Millised on need inimesed, keda ma tahan enda ümber. Ja et halvad asjad juhtuvad, asjad kaovad, varastatakse, inimesed tülitsevad jne. See aga ei tohiks mõjutada minu kogu olemust, minu tõdesid ja rõõmu.
Seega kui kõikumatu on minu rõõm. Minu pärisrõõm. See mis käib koos minu iseloomuga mitte ei ole sõltuv sellest mis sünnib ümberringi. See on midagi, kuhu ma pean jõudma. Pärisõnneni, sisemise, kõikumatu, muutumatu õnneni.